Kõik on täpselt nii ilus ja kaunis nagu alati ning midagi pole teisiti ega halvasti. 32. suveolümpiamängude lõputseremoonia suutis selle tunde korraks tekitas. Hoolimata täielikust petlikkusest oli see ikkagi neetult hea tunne, mis tõestas, et kuigi mitte keegi seda olümpiat niisugusel kujul ei tahtnud, pidi ta ilmtingimata toimuma.
Selleks tõestuseks oli sportlaste sissemarss, millest kiirgunud rõõm oli sama vägev kui alati. Arvestades kannatusi, mida selle hetkeni jõudmine endas kätkes, võib-olla tavapärasest suuremgi. Nagu alati, otsisid võidetud medalitega lõputseremooniale saabunud sportlased kaamerate tähelepanu, keksisid ja tantsisid, pakatasid elurõõmust. Ja nakatasid sellega teisi enda ümber.
Need 15-20 minutit olid lõputseremoonia vaieldamatult parim osa. Silma ei torganud ei tühjad tribüünid ega kohalviibijate naeratusi varjavad maskid, sest aastaid selle nimel tööd teinud sportlaste rõõm ja rahulolu, et nad viibivad hetkes, mida nad mitte kunagi ei unusta, varjutas kõik selle, mis meenutas meie elu poolteist aastat kujundanud kriisi.
Aga ikkagi pidanuks kõik olema hoopis teisiti. Alustades kasvõi asjaolust, et tänasel lõpupeol sai osaleda ainult käputäis olümpiasportlasi. Tavaliselt kõigile reserveeritud privileeg sõlmida üheskoos otsad kokku vägeval peol, oli seekord võimalik ainult neile, kelle võistlused lõppesid olümpiamängude viimastel päevadel.
Kohustus kaks päeva pärast võistluste lõppu olümpiakülast ja mängudelt lahkuda oli üks asju, millega tuli leppida. Lisaks veel ülirange mullielu, kus olümpiakülast hetkekski lahkuda ei tohtinud, publiku puudumine, igapäevane testimine ja ärevus selle võimalike tagajärgede üle (kui kuskilt viiruse külge saad, jääbki olümpiamängudel startimata ja kogu moos), maskid igal pool, isegi medalitseremoonial, kus autasuga naeratamise hetk on ju see, mille nimel rügatud…
Zoom ja Skype on pooleteise koroona-aastaga saanud meie elu lahutamatuks osaks, aga see pole innovatsioon, vaid paratamatus, kui värsked olümpiamedalistid suhtlevad lähedastega finišialadesse paigutatud monitoride kaudu. See oli parim võimalik, aga ikkagi halb lahendus. Täpselt seda oli ka Tokyo olümpia ise.
Aga ta pidi toimuma, sest olümpiaatleetide jaoks ei ole sport töö, vaid eluviis, millele annavad sihi ja mõtte just võimalus regulaarselt kokku saada ja võistelda. Ühe olümpia vahelt ärajäämine lõiganuks läbi kohutavalt palju kütkeid, mille rüppe sportlased on end usaldanud. Teades, et tagatud pole mitte midagi, aga lootuses, et ränk töö tasutakse millegi ilusaga.
Paljude jaoks ei tähenda see üldse tingimata medalit, vaid lihtsalt võimalust olla kohal, nagu näitas Kiribati tõstja Ruben Katoatau rõõmutants pärast võistlust, kus ta pika puuga viimaseks jäi. Järgnev tõdemus võib mõjuda äranämmutatud imala klišeena, aga tee või tina – olümpia olemus on inspireeriv.
Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) rõhutas kohe pärast otsust mängude aasta võrra edasi lükkamise kohta, et nende nimi jääb samaks (Tokyo 2020). Pakun, et lisaks sissetöötatud brändi mitteraiskamisele kandis see käik endas ka eesmärki sisendada "business as usual" sõnumit.
ROK-ile tuleb au anda, et see sõnum kanti välja, sest võistlused toimusid ja kirjeldatud kütked jäid kahjustamata. Samas on selge, et 2021. aasta – ärgem unustagem, et need mängud toimusid ikkagi just sellele aastanumbrid – olümpiamängude sarnast kogemust ei taha enam mitte keegi, kuigi poole aasta pärast Pekingis sellest ilmselt pääsu pole.
Mõne lõigu võrra ülevalpool paikneval pildil (või saržil?) on valesti kõik, mis vähegi olla saab. Aga vähemalt on ta olemas. Kui maskide ning seotuse asemel sotsiaalset distantsi hoidvate rõngaste asemel valitseks tühjus ning aastaarv 2020 oleks lihtsalt kalgilt maha kriipsutatud… vot siis oleks olnud palju-palju hullem.
* * *
Murranguolümpia, aga kirurgia jätkub
Üks kuuest Jaapani lipu tänasele lõputseremooniale toonust oli Ramu Kawai, 2018. aasta noorteolümpial breiktantsus kaks kuldmedalit võitnud sportlane. Just nii – sportlane! Videoklipis, millega kolme aasta pärast järgmisi mänge võõrustav Pariis teatepulga üle võttis, olid lisaks Eiffeli tornile ja Prantsusmaa õhuväele kesksel kohal BMX-sõitjad ja breikarid.
See ongi olümpia uus nägu. Tokyos debüteerinud tänava- ja uue põlvkonna spordialad (BMX, rula, surf, seinaronimine, tänavakorvpall) olid eranditult menukad. Nad kõik on kohal ka 2024 Pariisis ja neile lisandub breiktants. Eks näis, võib-olla midagi veel, sest varem aeglaste protsesside poolest tuntud ROK on oma tegutsemises muutunud oluliselt nobedamaks.
Näiteks täna hommikul kiideti üldkogul heaks olümpiaharta muudatus, mis annab ROK-i täitevkomiteele õiguse spordialasid või võistlus olümpiakavast eemaldada. Seni vajas see üldkogu heakskiitu, enam mitte. Arvestades Thomas Bachi varjamatult kriitilisi sõnavõtte, on näiteks tõstmine ja poks spordialad, kes peavad tundma ohtu. Neid ei pruugi Pariisis enam näha.
Olümpia uuenes Tokyoga, uueneb Pariisiga veel ning väga huvitav on jälgida, kuhu ollakse välja jõutud 2028. aasta Los Angelese mängudeks? Murrang on tehtud, aga kirurgia jätkub. Bachil on ametiaega alles veel neli aastat, mille jooksul kavatseb ta praeguste märkide järgi otsustades veel kõvasti kirurginoaga möllata.
Reedesel pressikonverentsil ütles Bach: "Oleme pidanud kõiki asjaosalisi veenma, et see ongi mudel tulevikuks. Sport peab minema sinna, kus asuvad inimesed. Me ei saa enam minna kuhugi mujale ja oodata, et inimesed sinna tuleksid. Peame minema sinna, kus nad juba on ja nad asuvad linnade keskustes.
Mul on väga hästi meeles arutelud, mis toimusid rulasõidu üle. Rulaspordi kogukond oli skeptiline ja meie olime samuti. Nad ei teadnud, kas nad tahavad liituda olümpiamängudega, mis kätkeb endas teistele spordialadele kehtivate reeglite täitmist, mis paratamatult piiravad individualismi. Ning meie kahtlesime, kas nad tõesti on valmis meie väärtused omaks võtma.
Tokyos oleme näinud, et me sobime kokku suurepäraselt. Kui ma külastasin rulasõitu või seinaronimist ja sportlastega vestlesin, siis kuulsin siirast rõõmu, et nad olümpiamängudest osa saavad. Kes on korra olümpiakülas elanud, siis seda ei unustata kunagi."
* * *
Tokyo olümpia numbrites
Austraalia ujuja Emma McKeon võitis Tokyos 7 medalit (4 kulda, 3 pronksi). Ta on teine ühel olümpial 7 medalit võitnud naissportlane pärast 1952. aastal Helsingis 2 kulda ja 5 hõbedat võitnud võimlejat Maria Gorohhovskajat (Nõukogude Liit).
USA ujuja Caeleb Dressel võitis Tokyos 5 kuldmedalit. Ta on kümnes sportlane, kes seda ühel olümpial suutnud. Neist kümnest täpselt pooled on ujujad.
Hollandi jooksja Sifan Hassan võitis 5000 ja 10 000 meetri jooksus kulla ja 1500 m jooksus pronksi, millega on esimene samalt olümpialt kolm individuaalset medalit võitnud kergejõustiklane pärast Carl Lewist ja Heike Drechslerit 1988. aastal Seoulis.
Viimaste päevadega Hiinast möödunud USA võitis medalitabeli kolmandat suveolümpiat järjest. 2016 USA järel teine olnud Suurbritannia taandus neljandaks ja kolmandale kohale tõusis Jaapan, kellel oli silmatorkavalt kõrge kullaprotsent, sest 58 medalist koguni 27 olid kuldsed.
Tokyo suveolümpiamänguselt võitis vähemalt ühe medali 94 riiki, mis tähistab rekordit (eelmine tippmark oli 2008. aasta Pekingi mängude 87 medaliriiki). Kullariike oli 66, mis on samuti rekord (59 kullariiki 2016 Rio de Janeiros).
Judomaadlejad Uta Abe ja Hifumi Abe, kes tulid mõlemad 25. juulil olümpiavõitjaks, on esimene õe ja venna paar, kes samal olümpial kulla võitnud.
62-aastane Austraalia ratsutamise mitmevõistleja Andrew Hoy võitis Tokyost hõbeda ja pronksi, mis teeb temast vanima olümpiamedalivõitja pärast 1968. aastat.
Gruusia laskja Nino Salukvadze on esimene üheksa suveolümpial võistelnud naissportlane. Selle pika olümpiatee käigus on ta võitnud täiskomplekti medaleid.