Pesapall pole kindlasti mingi selline praktika ja ajaveetmisvorm, mis Euroopa kultuuri väga sügavad jäljed oleks jätnud. Ennekõike asuvad need jäljed Ameerika Ühendriikides ja selle ajalooliselt välja kujunenud esmastes mõjupiirkondades nagu Kesk-Ameerika ja mõned kohad Aasias. See muidugi ei tähenda, et pesapallist lähtunud signaale Euroopa kultuuriruumi üldse poleks jõudnud, kuid sel juhul on küsitav, kas neid signaale vastu võttes mõtted ka iseeneslikult pesapalli juurde liiguvad. Tänase päeva sündmuste valguses ühest sellisest signaalist kõnelda saabki.
MLB tiitliheitluses on sõelale jäänud neli võistkonda, mis tähendab, et inimesi, kes neil päevil kõrgendatud huviorbiidis, on jäänud samuti üha vähemaks ning sel aastal on juhtunud nii, et tähelepanu keskpunktis on ka inimene, kes kuulunud sinna juba peaaegu pool sajandit. Tema nimi on Dusty Baker ning ta on Ameerika liigas finaalseeriasse jõudnud Houston Astrosi peatreener. Ameerika kultuuriruumis on tegemist teada-tuntud inimesega ja seda mitte ainult tänu tema sportlikele saavutustele, vaid ka seetõttu, et temaga seondub üks huvitav kultuuriline tava, mida tuntakse ühtviisi nii Ameerikas, Euroopas kui ka Eestis, kuid on väheusutav, et erinevalt Ameerikast seda mujal maailmas pesapalli või koguni Bakeriga seostada osatakse.
Tegemist on tavaga, mis saanud nimeks"high five" ehk eesti keelde ümberpanduna "viska viis" ning sellega märgitakse liigutust, kui kaks inimest väljasirutatud käed tervituseks või tähistamiseks kokku löövad. Sellisena kirjeldatud liigutuses väljendub kahe inimese vaheline informatsioonivahetus, tegemist on kommunikatsiooniaktiga, ning kui eesmärgiks oleks soov uurida konkreetset liigutust žestiteooriate raames, tuleks lisada, et "viska viis" liigutuses väljendub tegevuse tahtlik loomus nagu seda on käesurumine, silmapilgutus, naeratus, noogutus või õlakehitus ehk teisisõnu öeldes pole tegemist tahtmatu või sümptomaatilise reaktsiooniga. Praegu ei paku aga mulle huvi mitte liigutus iseenesest, vaid selle liigutusega seonduv ajalooline perspektiiv, sest "viska viis" kuulub selliste žestide hulka, millele ülekantud tähenduses on taotletud isegi autoriõigust. Igatahes on pesapalliajalugu suutud fikseerida selle liigutuse pesapallilise algupära ning sellest tulenevalt peab seda lahutamatult oma valdkonda kuuluvaks. Niisiis leiutati "viska viis" pesapallikirjutusest tulenevalt Los Angelesis, Dodgersi pesapallistaadionil 2. oktoobril 1977, autoriteks Dodgersi mängijad Glenn Burke ja Dusty Baker, kes selle liigutusega tähistasid Bakeri ajalooliseks kujunenud kodujooksu.
Lühidalt juhtunust. Tegemist oli põhihooaja viimase mänguga Dodgersi ja Houston Astrosi vahel ning kuna Dodgers oli oma divisioni juba võitnud ning koha National League Series´i mängudel kindlustanud, ei omanud see mäng tabeli seisukohalt vähimatki tähtsust. Sellele vaatamata olid aga ootused mängu eel kõrged, sest Dodgersi eesväljanelikul koosseisus Steve Garvey, Reggie Smith, Ron Cey ja Baker oli võimalus teha ajalugu, saades esimeseks taoliseks nelikuks pesapalliajaloos, kes kõik teinud põhihooajal vähemalt 30 kodujooksu. Baker oli ainus, keda sellest veel üks jooks lahutas. Niisiis mindi staadionile suuresti just Bakeri kodujooksu ootuses ning kuuendas voorus ajalooline sooritus õnnestuski. Tähelepanuväärne spordiajalooline hetk, kuid ajaliselt distantsilt hinnatuna tuleb lisada, et too spordiajalooline hetk oli algeks ka ühele kultuuriajaloolisele hetkele. Juhtus nii, et esimesena sattus Bakerit õnnitlema Burke, võistkonna noormängija, kes ülevoolavas õnnes kõrgele väljasirutatud käega Bakerit ootas, millele viimane plaksu lüües ka vastas. Pesapalliajalugu väidab, et sellest hetkest sündis "viska viis" ning see moment on fotona ka jäädvustatud.
Glenn Burke (vasakul) õnnitlemas äsja oma kolmekümnenda kodujooksu teinud Dusty Bakerit. (Foto allikas: aeon.co)
Pesapallis on see lugu aastatega küll kinnistunud, kuid tuleb siiski möönda, et täiel määral pole pesapallikirjutusel oma pretensioone ellu viia õnnestunud. Nii näiteks ütleb ingliskeelne Vikipeedia, mida selle populaarsusest tulenevalt võib pidada ülemaailmselt jagatud faktiteadmiste esmaseks allikaks, et Burke-Bakeri episoodi kõrval tuleb arvestavaks pidada ka taotlust, mis lähtub Ameerika Ühendriikide üliõpilaskorvpallist. Kõnealune sündmus, mille Vikipeedia viitab, on pärit hooajast 1979-1980, kui Louisville´i Cardinalsi mängijad Wiley Brown ja Derek Smith õnnestunud kombinatsiooni järel "viska viis" tervituse vahetavad. Too episood on dokumentaalselt salvestatud ning järelvaadatav Youtube´i kanalil, kui mängu kommentaator Al McGuire nähtut kirjeldades ütleb: "Mr. Brown came to play and to give him a high-five handshake. High five!" (Videos algusega 1:00:14)
Vikipeedia nimetab "viska viis" looja kandidaadina veel ka korvpallur Magic Johnsonit, kes enda väitel hakkas taolist tähistamismoodust viljelema 1970ndate lõpus Michigani ülikoolis, samuti pakutakse, et tava algeid tuleks otsida hoopis 1960ndate aastate naiste võrkpallist. Kuigi viimasena mainitud kaks pretensiooni jäävad tõenäoliselt kõlama hüüdja häälena kõrbes, on need siiski õpetlikud, mida kõnealuse juhtumi uurimisel poleks arukas niisama kõrvale heita. Asi on selles, et tervikuna sai "viska viis" tekkida vaid kahe erineva tegevuse sünkroniseerimise tulemuse tagajärjel - ühe osa selles tervikus moodustab liigutus ise, teise aga tekst, mis selle "viska viiena" fikseeris. Viimase kahe näite puhul seda ei juhtunud, mistõttu muutub Burke-Bakeri pretensioon tõsiseltvõetavamaks, sest nende taotlust toetab foto kujul fikseeritud dokument. Kuid häda on selles, et ka selle juhtumi puhul pole tuvastatav, et reaalsele tegevusaktile ja seda kajastavale fotole kohe ka sõnastus "viska viis" järgnes.
Nii olen jõudnud kõnealuse teema uurimise komplitseerituse sõnastamiseni, mille järgi tulenevad raskused asjaolust, et seni on "viska viis" tava juuri otsides taga aetud vaid tegevusakti ennast, mis meetodina on aga igal juhul eksiteele viiv, sest "viska viis" ei sattunud kultuurikoodi mitte liigutuse, vaid teksti kaudu. "Viska viis" on tekst, sõnaloome - nii nagu see ka siin kirja pandult seisab - ning selle algupära täpseks tuvastamiseks ei pea otsima mitte liigutuse toimepanijat, vaid tekstiloojat. Kas selleks võiks olla korvpallimängu kommenteerinud McGuire või hoopis keegi kirjutavast meediast, seda ma täna veel öelda ei oska.
Küll aga tasub McGuire´i nimi veel korra mängu tuua ka seepärast, et juhtida tähelepanu asjaolule, et kui Vikipeedia Youtube´ile viidates Louisville´i korvpallimängule osutab, saab see juhtuda vaid tänu tekstile. Kui McGuire vaadanuks mängijate tähistamise hetkel mujale või kui ta toda episoodi oleks kommenteerinud teiste sõnadega, ei saaks Vikipeedia ka videole viidata, sest sellisel juhul oleks seal näha vaid kaks käsi kokku löövat mängijat, kuid puuduks tekst, mis selle liigutuse tähelepanuväärseks muudab. "Viska viis" ei saa eksisteerida ilma tekstita. Sportlased on andnud tekstile ainest, kuid pole selle loojad.
Ajalugu on vaid üks mineviku kirjeldamise tehnikaid, mis võib väljenduda küll tõlgenduses, kuid peab tuginema kriitiliselt läbi töötatud ja soovitavalt ka viidatavale allikmaterjalile. Seega on ajalugu mineviku kirjeldustehnikana alati küllaltki piiratud. Muudele žanritele on jäänud võimalus mineviku kirjeldamisel faktoloogiaga lõdvemalt ümber käia, mis aga ei tähenda, et lõpptulemus ajaloo pakutavast tulemusest vähem täpsemana väljenduma peaks. Animasarjas "American Dad" näidatakse õpetlikult, et iroonia kui meetod võib ilmekalt esile tuua, kuivõrd palju lisaküsimusi suudab tekitada omaenda tehnikatesse takerdunud ajalugu. Näiteks demonstreeritakse ülal toodud kaadrilõikes, millistes raskustes olid sportlased leidmaks sobilikku tähistamisviisi enne seda, kui leiutati "viska viis".
"American Dad´i" loojate versioonis leiutas "viska viis" tähistamisviisi akvaariumikala Klaus, kes väidab, et tegi seda 1974. aasta juunioride olümpial, kui ta oli läbinud edukalt dopingukontrolli. Klausi vaidlused Dusty Bakeriga võtavad lausa dramaatilise pöörde.
