Putini vihjed tuumarelva võimaliku kasutamise kohta on lisanud Ukrainas toimuvale sõjale ülemaailmset mõõdet ning arutelud kolmanda maailmasõja võimalikust puhkemisest on vähem teoreetilist laadi, kui need on olnud varasemate sõjaliste konfliktide puhul, millesse tuumariigid külma sõja järgsel perioodil kaasatud on olnud. Sel moel puudutab aga Ukrainas toimuv juba potentsiaalselt iga inimest maailmas ning pole võimatu, et just sel põhjusel on maailmast saadetud sõnumid Ukraina ja Venemaa suunas tuginenud tähelepanuväärsel ühtsusel ning oma tegudega on seda tõestanud paljud nii ütelda pehmed valdkonnad, kelle tegevuse puhul ei pea esimeses järjekorras eeldama, et vastureaktsioonina järgnevad jutud tuumarelva kasutuselevõtust. Üheks selliseks pehmeks valdkonnaks on sport, mis samuti oma võimaluste piires Venemaad pitsida on üritanud.
Sõja esimestel päevadel tegi Eesti spordiajakirjandus sisuliselt igapäevaselt sellekohaseid ülevaateid ning nii peaks eesti lugeja üldjoontes seniste arengutega kursis olema. Jätan siia lingi EPL/Delfi spordiajakirjaniku Jaan Martinsoni 28. veebruari varahommikul avaldatud kokkuvõttest ning joonin alla, et Martinsonile osutamine pole juhuslik. Arvan nimelt, et tema võib olla üks väheseid eesti spordiajakirjanikke, kes oma artikli koostamisel võis kasvõi vanast harjumusest visata pilgu peale ka pesapallis toimuvale ning kui ta oleks artikli kirjutamisega päevakese oodanud, saanuks ta lisada, et sanktsioonidega on liitunud ka maailma pesa- ja softpalli liit, kes peatas 28. veebruaril määramata ajaks Venemaa ja tolle sõjalise liitlase Valgevene aktiivse liikmelisuse.
Spordimaailma Venemaa algatatud sõja vastu. (Foto allikas: 24newsrecorder.com).
See teade ilmus nimetatud alaliidu kodulehel ning oleks muidugi päris huvitav teada, kui paljud meediaorganisatsioonid teate ülesnoppimist vajalikuks on pidanud. CNN-i 7. märtsi artikkel, kus tehakse ülevaade Venemaale sanktsioonid kehtestanud rahvusvahelistest spordialaliitudest, on jäänud seni ainsaks, mille tuvastada olen suutnud. Fakt, et pesapall suurt osa maailmast ei kõneta, pole iseenesest mainimist väärt, küll aga on tähelepanuväärne, et sõda ise ei ole seni suutnud kõnetada pesapalli kõige mõjukamat pesa ehk MLB-d. Kuna MLB kahesuunaline mõju piirdub suures osas Ameerika Ühendriikidega, on see kestva sõja kontekstis omajagu kõnekas ning ma väidan, et hoolimata tuumasõja võimalikkusest, mis sõda ümbritseb, pole Ameerika ühiskond vähemalt praeguseks hetkeks sellesse väga tõsiselt suhtuma hakanud.
Taolise väite sisu võib näha lünkadest, mis MLB igapäevategevust kirjeldavates tekstides tuvastatavad on. Kuigi sõda on praeguseks hetkeks kestnud peaaegu kolm nädalat, pole MLB suunalt saabunud seni mitte ühtegi sõnumit, mis neid muu maailma spordieluga ühte seoks. Teistest Põhja-Ameerika spordiliigadest nagu NBA ja NHL, kelle struktuuridesse on kaasatud ka venelased, pole sõjavastaste loosungitega ühinemisest kõrvale jäänud, ning isegi ameerika jalgpalliliiga NFL-iga seoses suudeti Putinile omal moel negatiivset varju heita, kui mitmed NFL-i tegevust kajastavad väljaanded taasavaldasid loo sellest, kuidas Putin 2005. aastal New Englandi Patriotsi meeskonna omaniku Robert Kraftiga Peterburis kohtudes tollelt meistrisõrmuse pihta pani. Krafti sõnade kohaselt olla ta sõrmust Putinile näidanud, too võtnud sõrmuse enda kätte, selle suurusele viidates öelnud, et sellega võiks tappa inimese, seejärel sõrmuse endale taskusse libistanud ning kolme julgeolekutöötaja saatel ruumist lahkunud. Putini esindajad on hiljem öelnud, et presidenti varguses süüdistada on ilmselge liialdus, kuna Putin arvas, et tegemist on kingitusega. Neil päevil taas avaldatud looga tutvudes peab lugeja nüüd ise otsustama, mis masti mees Putin õigupoolest on. Kas uskuda tema esindaja selgitust või uskuda hoopis seda, et tegemist on mehega, kes ameerika kultuurivara, mille hulka Super Bowli sõrmus kahtlemata kuulub, tuima näoga vasakule paneb.
Foto 2005. aasta suvest. Putin proovimas ameerika jalgpalli meistrisõrmust. Vasakul roosas lipsus Patriotsi omanik Robert Kraft ei aima veel, et sellest sõrmusest jääb ta hetke pärast ilma. (Foto allikas: cnn.com)
Kuigi MLB-l nii võimsast lugu minevikust võtta pole, kuigi liigasse ei kuulu täna vene mängijaid, kellele võistluskeeld kehtestada (liigasse on kuulunud kuus vene päritolu mängijat, kelle enamuse karjäär jääb XX sajandi algusesse), on MLB poolne vaikimine sellegi poolest tähelepanuväärne. Asi on selles, et professionaalne pesapall on aegade algusest ehk nii umbes saja viiekümne aasta jooksul arvanud end lahutamatult kuuluvat Ameerika kultuurilisse ühiskoodi ning kõik hea ja halb, mis on saanud osaks riigile, on saanud osaks ka pesapallile. Nii vähemalt püüab seda esitleda kirjandus. Kuna eesti keeles sellest väga palju juttu pole tehtud, toon mõned sellekohased näited.
Esimeses järjekorras sobib viidata Ameerika kodusõjale (1861-1865), kus rindejoon tõmmati põhja- ja lõunaosariikide vahele, kuid pesapalliajalugu on suutnud kirjeldada, kuidas just pesapall see valdkond oli, mis ühelt poolt sõja eri poolte vahel ühisosa suutis luua ning teisalt kirjeldanud kodusõda soodsa ruumiloojana, omamoodi piiride avajana, mis võimaldas pesapalli praktikana põhjaosariikidest lõunasse transportida. Kuigi viimase aja kirjanduses on selle väite ajaloolises õigsuses kahtlema hakatud, ei muuda see asjaolu, et pesapallikirjutus oma mineviku Ameerika ajalooga lahutamatult ühte on sidunud. Ühe korratuna: kõik, mis on oluline Ameerikale, on oluline ka pesapallile.
XX sajandi kahte maailmasõda mäletab pesapalliajalugu mõnevõrra erinevalt. Tuleb mõista, et ükskõik, millised kultuurilised või ajaloolised karakteristikud MLB-ga siduda, jääb see argitegevusele taandatuna ennekõike siiski äriettevõtteks ning nagu igas äris, on ka MLB oma ajaloo jooksul püüdnud miinimumini viia nende väliste mõjude osakaalu, mille üle omanikel võimu napib. Erilist kujutlusvõimet nõuab taoliste manöövrite ellu rakendamine sõja tingimustest ning pesapalliajalugu on olnud sunnitud tunnistama, et Esimese maailmasõja puhul päris terve nahaga ei pääsetud. Ma ei pea silmas seda, et MLB-l ei õnnestunud päästa oma mängijate sõtta värbamisest (lõpuks jõudis sõtta 227 mängijad), vaid osutada ebaõnnestunud katsele demonstreerida pesapalli ja riigi ühtekuuluvust. Nimelt püüdsid MLB omanikud oma mängijaid päästa aktiivse propagandaga, kui mängude ajal oldi rõhutatult rahvuslikud, kohtumiste ajal mängiti riigihümni, staadionid olid ehtitud ameerika lippudega ning annetusi tehti Punasele Ristile. President Woodrow Wilsonile jäi selleks väheseks ning nagu ajaloolane John P. Rossi on raamatus "The National Game. Baseball and Amierican Culture" ütleb, moodustasid Wilsoni administratsiooni nalja mitte mõistvad fanaatikud. MLB oli sunnitud oma mängijad armeele loovutama, kuid jäi seda tehes siiski sedavõrd palju hiljaks, et pesapalliajalool on olnud keeruline kirjeldada seda tegu Ameerika ühiskonnaga üheshingamise raamidesse paigutatuna.
Seevastu Teine maailmasõda oli professionaalse pesapalli jaoks suurejooneline tekstiline võit, mille aluseks president Franklin Roosevelti lubadus sõja ajal MLB mängudega jätkata. Rünnaku järel Pearl Harborile 1941. aasta lõpus, mis ameeriklased sõtta tõmbas ning mis tasapisi kogu ühiskonna sõjale allutas, suutis MLB komissar Kennesaw Landis riigi presidenti mängude jätkamise osas veenda. Roosevelti vastus Landise palvele kuulub rõhutatult pesapalli ja ameerika ühiskonna sidemeid kirjeldavasse ajalukku: "Ma siiralt arvan, et pesapallimängudega jätkamine on meie riigi huvides. Töötuid jääb vähemaks ning kõik töötavad kauem ja rohkem kui kunagi varem. See aga tähendab, et inimesed vajavad ka puhkuseks ja mõtete eemaleviimiseks sõjast võimalusi rohkem kui kunagi varem." See roll usaldati pesapallile.
1936. aasta hooaja avavise president Franklin Rooseveltilt. (Foto allikas: parade.com)
Arusaadavalt pole MLB lasknud oma sõjakangelastel unustusse vajuda, olgu selleks sõjaks maailmasõjad, Korea sõda, Vietnam. Pesapallil on koht ka külma sõja ajaloos, kui legendaarseks saanud loo järgi olla riigisekretär Henry Kissinger Kuubast tehtud satelliitfotosid uurides leidnud sealt euroopalikud jalgpalliväljakud. Kuna Kuuba rahvusspordiks oli pesapall, oli Kissinger taolisest leiust üllatunud ning tema tehtud järeldused osutusid hiljem täpseks. Nimelt oli NSV Liit jalgpalliväljakud ehitanud pettemanöövriks, kuna nende alla oli ehitatud salajased relvahoidlad. Kui NSV Liit arvestanuks kultuurilisi olusid, pidanuks nad jalgpalliväljakute asemel ehitama pesapalli omad.
Mööda ei saa vaadata ka rünnakutest New Yorgi kaksiktornidele 2001. aasta septembris, mis peatasid mõneks nädalaks MLB mängud ning mille järel liiga oma ühekuuluvust riigiga läbi mitmete tegude demonstreeris. Nii näiteks tegi Yankeesi esimesel mängul tseremoniaalse avaviske riigi president George Bush ning New York Mets loovutas esimese kodumängu sissetuleku heategevuseks. Ka tuleb toonase terrorirünnaku kaastulemiks arvata uus tava, et seitsmenda vooru järel traditsiooniliselt ette kantud "Take me out to the ball game" asemel hakati paljudel juhtudel esitama hoopis üht Ameerika Ühendriikide kunagist hümniversiooni "God Bless America", mis on märkimisväärne seepärast, et enamikel juhtudel on selle ettekandjaks kuni tänase päevani mõni riigi jõustruktuuri esindaja, näiteks sõjaväelane või politseinik. Sõnum on ühene: pesapall ja Ameerika kuuluvad kokku.
Niisiis on mul senise kirjanduse põhjal süvenenud veendumus, et professionaalne pesapall pole mitte kunagi jäänud kõrvale sündmustest, mis on olnud Ameerikale tervikuna olulised ning mille kaudu Ameerika end defineerib. Praegune sõjaline olukord hoolimata selle ajaloolisest tõsidusest on aga MLB tegevust kirjeldavatesse tekstidesse jätnud lüngad, mis ilmnevad, kui kõrvutada tänased tekstid nendega, millele eespool tähelepanu sai juhitud. Igatahes pole MLB praeguseks hetkeks teinud mitte ühtegi avaldust, millega Ukrainas toimuvale sõjategevusele viidatakse, rääkimata sellest, et selle suhtes hinnanguline hoiak oleks võetud. Sellisena võiks aga sellesse suhtuda kui ühte võimalikku indikaatorisse, mis näitab, et Ameerikas ei tunta end veel ohustatuna.
Jätan siia lõpetuseks mõtte, mis pole küll seotud pesapalliga, kuid mis vähemalt minu arvates kannab endas sedasama lünga ideed, millele mina viidanud olen ning lisan, et mu meelest on tegemist äärmiselt õnnestunud kujundiga, mis Ameerika sõtta sekkumise võimalikkuse kokku võtab. Selle autoriks on Twitteri eestikeelne kasutaja Kiles Kurk, kes 10. märtsil kirjutab: "Ameerika sekkub alles siis, kui saab aru, et ilma reaalselt osalemata ei saa sellest hiljem Hollywoodis filmi teha."
Tseremoniaalne avavise president Geroge W Bushilt. Oktoober 2001.