Nagu siinsamas juba mitmel puhul öeldud, pole pesapall maailmas harrastusena oma juuri väga sügavale ajanud. Samas on aga pesapall Ameerika Ühendriikides enam vähem saja viiekümne aasta jooksul moel või teisel kuulunud suure osa inimeste igapäevasesse elurütmi ning kuna Ühendriigid on jämedalt võetuna saja aasta jooksul olnud nii sõjaliselt, majanduslikult ning sellest tulenevalt ka kultuuriliselt domineerivaim riiklik jõud maailmas, võib Ameerika eluolu kultuurilisi pudemeid, sealhulgas ka pesapalliga seonduvaid, paratamatult üle kogu maailma leida. Otsides kanaleid, mis taolised pudemed üle maailma laiali on kandnud, tuleks vist esimeses järjekorras heita pilk Hollywoodi ja muusikatööstuse suunas.
Üks tähelepanuväärsemaid näited on seotud Joe DiMaggioga. Kui Euroopas, Eestis kaasa arvatud, tema nimi avalikkust kõnetama peaks, siis arvatavasti mitte seepärast, et ta kõigi aegade parimate mängijate hulka kuulub, vaid pigem seetõttu, et ta Marilyn Monroega abielus oli, et Simon & Garfunkel ta oma kuulsa laulu sisse põimis ning vahest ka seetõttu, et Hemingway teda oma jutustuses "Vanamees ja meri" ülistab.
Vasakul plaadifirma Melodia välja antud EP, millel kolm laulu: "If I could", "Cecilia" ja "Mrs. Robinson". Viimasena nimetatus kõlab rida: "Where have you gone, Joe DiMaggio? A nation turns its lonely eyes to you," mida populaarses tõlgenduses on käsitletud viitena DiMaggiole kui Ameerika viimasele kangelasele. Paremal väljavõte Ernest Hemingway jutustusest "Vanamees ja meri". Siin toodud teksti autoriks on Enn Soosaar, kelle kordustõlkes ilmus raamat 1985. aastal.
Ühe isikuga seotud ühe kultuurilise ilmingu levikaarti pole üldjoontes väga keeruline koostada. Jäädes DiMaggio juurde ning paigutades temaga seonduva Eesti kultuurikaardile, siis "Vanamees ja meri" jõudis esmakordselt eesti keelde Ellen Laane tõlgituna 1957. aastal ehk viis aastat pärast originaali ilmumist ning 1968. aastal lindistatud Simon & Garfunkeli "Mrs Robinson" oli Eesti NSV-s plaadipoodis saadaval aastast 1974. DiMaggio ja Monroe suhete kajastamise jälgi Eesti kultuuriruumis ma praegusel momendil taga ajama ei hakka, sest on kaheldav, kas see oleks tasakaalus töömahu ja sellest tuleneva väärtusega. Kindlasti tuleks sellise töö puhul arvesse võtta ka seda, et on omajagu küsitav, kas Hollywoodi suhted Eesti NSV-s üldse mingit tähelepanu pälvisid, ent kui keegi oskab mind selles osas parandada ning viidatud suhete kajastamise jälgedele juhatada, siis oleksin juba ette tänulik.
Küll aga võib lihtsa vaevaga tuvastada, et DiMaggio ja Monreo suhe Lääne-Euroopa meedia huviorbiiti kuulus, seejuures hakkab esimese hooga silma Itaalia meediaväljaannete osakaal, ent kuna DiMaggio vanemad olid Ameerika Ühendriikidesse alama asunud itaallased, on see ka igati arusaadav. Igal juhul polnud DiMaggio Euroopas päris tundmatu nimi, kuid samas ei kõla usutavalt, et väljaspool Ameerika Ühendriike tema sportlike kordaminekutega väga hästi kursis oldaks.
Noppeid Joe DiMaggio ja Marilyn Monroe suhte kajastamisest Lääne-Euroopa ajakirjanduses. Vasakul Rootsi ajakirja Se esikaas jaanuaris 1954; paremal kaks väljaannet Itaalias - Detective, aprill 1955 ning Oggi, 1954.
Üldiselt on vist nii, et sportlastele pööratav avalik tähelepanu tugineb suures osas nende sportlikele saavutustele ning mida märkimisväärsemad need on, seda märkimisväärsem on ka sportlastele pööratav tähelepanu. DiMaggio saavutuste märkimisväärsuses kahelda pole põhjust, kuid tema juhtumi puhul tuleb lisada, et üks neist saavutustest sedavõrd tähenduslik on, et ükskõik kui pealiskaudselt tema karjäärist ka kõnelda, tollest saavutusest mööda hiilida pole võimalik. Tänu sellele sai DiMaggio lühikese perioodi jooksul kuulsaks üle kogu Ameerika ning see moodustab tema spordiajaloolise pärandi kõige tähtsama osa. Saavutus on seda tähelepanuväärsem, et see püsib rekordina tänaseni ning üldiselt jagatud seisukoha järgi peetakse seda ületamatuks.
Kõnealune tegu sai teoks vahemikus 15. mai-16. juuli 1941, mil New York Yankeesi ridadesse kuulunud DiMaggio suutis 56-s järjestikuses mängus tabada palli nii, et ta ise seejärel vähemalt esimesse pessa jõudis. Inglise keeles tähistatakse seda terminiga "hit". Euroopa ja Eesti kultuuriruumile võib see saavutus ilma võrdluseta hoomamatuks jääda, mistõttu tuleb ilmtingimata lisada, et teist kohta selles tabelis jagavad Willie Keeler ja Pete Rose, kes mõlemad jõudsid hit´ini 44 järjestikuses mängus. Keeleri saavutus jaguneb kahe hooaja vahel (1896 ja 1897) ning Rose, kes 1970ndatel aastatel oli üks kuulsamaid sportlasi Ameerika Ühendriikides, jõudis selle tähiseni aastal 1978. Neid mängijad, kes lisaks nimetatud kolmikule vähemalt neljakümne mänguni on jõudnud, on veel vaid kolm - Bill Dahlen (42 mängu, 1894. aastal), George Sisler (41, 1922) ja Ty Cobb (40, 1911). Vikipeedias peetakse arvet vähemalt 30-mängulise seeria teinud mängijate kohta ning viimati sai see nimekiri täiendust Kansas City Royalsi mängija Whit Merrifieldi lisandumisel, kes kahe hooaja peale jagatuna (2018 ja 2019) suutis seeria venitada 31 mänguni.
Taunton Daily Gazette kirjutab 18. juulil 1941. aasta väljaandes Joe DiMaggio ajaloolise seeria lõpulejõudmisest. (Foto allikas: rarenewspapers.com)
Põhjusi, miks DiMaggio rekordit löömatuks peetakse, on selgitatud peamiselt kahe asjaoluga. Esmalt tuuakse välja, et ajal, mil DiMaggio mängis, kasutasid võistkonnad enamikel juhtudel ühe mängu ajal vaid ühte viskajat, mis tähendas, et kui tavaliselt pääseb mängija lööma neli kuni viis korda mängu jooksul, siis tähendas see ühtlasi ka seda, et see mängija seisis kogu aeg vastakuti talle juba tuttava viskajaga. See aga tähendas, et lööja oli saanud nii isikliku kogemuse kui ka mängu ajal kõrvalt vaadatuna viskaja kohta informatsiooni koguda, mis hilisemates voorudes löömist lihtsustas. Täna tuleb väga harva ette, et üks viskaja kogu kohtumise kaasa teeb, kuna reeglina kasutatakse umbes nelja viskajat. See aga piirab viskajate kohta info kogumist.
Teiseks on välja toodud kaitsetegevuse üldise paranemise objektiivsed põhjused. Esmalt on muutunud tõhusamaks mängijate füüsiline ettevalmistus. Tänased mängijad on kiiremad, tugevamad ja vastupidavamad, mis pesapalli puhul kannab ennekõike vilja kaitsetegevuses. Samuti tuleb arvesse võtta mänguga seotud tehnilisi edasiminekuid. DiMaggio aegadega võrreldes on kvaliteetsemaks muutnud mänguväljak, mis lubab kaitsjatel oma otsuseid kiiremini ellu viia, ka ei saa mööda vaadata mänguriietuse, eriti kinnaste arengust, mis võimaldab kaitsjatel agressiivsemat tegutsemist. Need on aspektid, mis muudavad järjepideva tipptasemel tegutsemise varasemate aegadega võrreldes oluliselt komplitseeritumaks, seda eriti ründefaasi silmas pidades.
Joe DiMaggio on inspiratsiooniallikas ka ajal, mil tema karjääri lõpust seitsekümmend aastat möödunud on. (Foto allikas: legendarywallart.net)
Õiglane näib olevat kokkuvõte, mille järgi võib DiMaggio sportliku biograafia kõnealust seeriat silmas pidades kaheks jagada. Mitu autorit väidavad, et see seeria kinnistas DiMaggio nime ameeriklaste teadvuses ning tundub usutav, et spordiväljal assotsieerub ameeriklastele numbriga 56 veel ka täna just DiMaggio. Vikipeedia näib seda ideed toetavat. Kui otsida "numbri 56 tähendust", pakub lehekülje ingliskeelne versioon spordirubriigis nelja vastet, millest esimene viitab DiMaggiole. Kõikide taoliste tükikeste kokkuliitmisest tulenevalt ei sooviks ma pidada liialdatuks pealkirja, mille oma raamatule pani autor Kostya Kennedy kümme aastat tagasi DiMaggiost kirjutades. See kõlab: "56. Joe DiMaggio and the Last Magic Number In Sports". Lihtsam on seda väidet tõe pähe võtta, kui hakata vaevama pead selle ümberlükkamisega.
On aga veel üks aspekt, mis maagilisele 56-le juba selle loomise ajal suuremat tähendust luua suutis. Selleks oli spordiajalooliseks kujunenud saavutuse püstitamise aeg. Tegemist oli 1941. aasta suvega, mil Ameerika meedia tähelepanu keskme kujundas sõda Euroopas ning nagu kirjutab DiMaggio biograafia autor Richard Ben Cramer "pakkus DiMaggio just seda, mida ameeriklased nii väga vajasid". DiMaggio suutis viia inimeste mõtted eemale sõjast ning nagu Cramer kakskümmend aastat tagasi ilmunud raamatus "Joe DiMaggio: The Hero's Life" ütleb, oli rekordist arutlemise näol tegemist omamoodi suvehullusega.
Pole võimatu, et sellest hullusest tuleb otsida ka alget, miks seeria lõppemise järel hullusele endale lõppu ei saabunud, vaid see oma elu edasi hakkas elama. DiMaggio rekord on pakkunud ideid muusikutele, kirjanikele, kunstnikele ning esimeseks taoliseks ilminguks võiks pidada populaarse orkestri Les Browni ettevõtmist, kes 8. augustil ehk kolm nädalat pärast rekordseeria lõpule jõudmist koostöös solist Betty Bonney lindistas laulu "Joltin´ Joe DiMaggio". Tegemist on lauluga, mis annab küllaltki põhjaliku ülevaate rekordi tähtsamatest hetkedest ning arvata võib, et tänu selle laulule teab suur osa avalikkusest, et enne seda püsinud rekordi kordamiseni jõudis Di Maggio 1. juulil: "He started baseball's famous streak, that's got us all aglow. He's just a man and not a freak, Joltin' Joe DiMaggio... He tied the mark at forty-four, July the 1st, you know. Since then he's hit a good twelve more, Joltin' Joe DiMaggio..."
Praegusel juhul väärib see lugu tähelepanu seepärast, et see on esimene, mis DiMaggiost inspiratsiooni ammutas ning kui võtta vaevaks internetis veidi nokitseda, võib DiMaggiole viitavatest lugudes kokku seada omajagu muljetavaldava nimekirja. Siinne ei pretendeeri olemaks ammendav, kuid isegi sellisena annab see DiMaggio mõjust teatava aimduse. Lood on reastatud kronoloogilises järjekorras.
Simon & Garfunkel - Mrs Robinson (1968), Tom Waits - A Sight For Sore Eyes (1977), Nanci Griffith - Marilyn Monroe/Neon and Waltzes (1982), Kinky Friedman - Marilyn and Joe (1983), John Fogerty - Centerfield (1985), Johnny Cash - The Last Of The Drifters (1988), Billy Joel - We didn´t start the fire (1989), Man from Delmonte - Beautiful People (1989), Madonna - Vogue (1990), Abie Rotenberg - The great Joe DiMaggio card (1992), Das EFX - Check It Out (1993), Bill Anderson - Where Have All Our Heroes Gone (1994), Tori Amos - Father Lucifer (1996), Ultramagnetic MC's - Catchin' Bodies (1996), Sleeper - Romeo Me (1997), Diesel Boy - She's My Queen (1999), Lonestar - Don't Let's Talk About Lisa (1999), Billy Bragg and Woody Guthrie - DiMaggio done it again (2000), Bon Jovi - Captain Crash and the Beautiful Queen from Mars (2000), Ellis Paul - Medicine (2001), Jennifer Lopez - I´m gonna be alright (2001), Mike Plume - DiMaggio (2001), Rodney Carrington - My Grandpa (2005), A Balladeer - Alright, Mr. DeMille (2008), Dean Brody - Brothers (2009), Marc Jordan - Ny Snow (2010), Action Bronson - Blue Chips (2012), Demi Lovato - Without the love (2013), Asia - Joe DiMaggio Glove (2014), Vulfpeck - 1 fo1, DiMaggio (2016), The Boatswains - JoJo '77 (2018), Brendan Abernathy - Lions on the shore (2020), Aidan Wirshing - I'll Remember (2021).
Siinne nimekiri võimaldab teha kaks olulist tähelepanekut. Kronoloogiat silmas pidades võib öelda, et DiMaggio pole laululoojaid maha jätnud ka 21. sajandi kolmanda kümnendi alguses, teisalt saab aga selgeks seegi, et DiMaggio elu pole võimalik käsitleda ilma Marilyn Monroe´ta, millest tulenevalt annab Joe tänastele loojatele inspiratsiooni nii sportlase kui ka armastajana. Ameerika artist Tori Amos avab oma veerand sajandi taguses loos "Father Lucifer" perspektiive: "Does Joe bring flowers to Marilyn´s grave". Edward J. Rielly oma esseistlikus pesapallientsüklopeedias "Baseball. An Encyclopedia of Popular Culture" kirjutab: "Kuigi nende abielu kestis vähem kui aasta, ei murdnud see armastust. Kui Marilyn 1962. aastal suri, hoolitses DiMaggio aastakümneid selle eest, et kolmel korral nädalas Marilyni kalmule kuus punast roosi pandaks. Isegi Shakespeare poleks suutnud kirjutada kaasahaaravamat armastuslugu."
Küllap muudavad DiMaggio ja Monroe armastusloo inspireerivaks selles sisalduvad dramaatilised elemendid. "Ma armastan sind," olla Joe ajakirjanduse väitel Marilynile matustel hüvastijätuks sosistanud.
Erinevalt Monroest elas DiMaggio pika elu. Ta suri 84 aasta vanuselt 1999. aasta märtsis ning kui Yankees´i hooaeg aprillis algas, juhatati see sisse talle pühendatud mälestustseremooniaga. Tolle sündmuse kulminatsiooniks võiks pidada Paul Simoni esitust, kes "elupõlise Yankeesi fännina", nagu teda tutvustatakse, Yankees´i fännide kaasaelamise saatel kohustuslikus korras "Mrs. Robinsoni" ette kannab. Olles teadlikud loo sõnumist, võib videot üle vaadates tajuda, kuidas publik vaid ühteainsat laulurida ootab - "Where have you gone, Joe DiMaggio? A nation turns its lonely eyes to you".