Ma ei hakka väitma, et fantaasialiigadest oleks tänaseks päevaks välja arenenud lausa omaette tööstusharu, küll aga võib öelda, et paljudele spordifännidele on fantaasialiigas kaasalöömisest kujunenud lahutamatu osa profispordi tarbimises. Eesti spordi piires püsides võis taolise kinnituse leida mõned nädalad tagasi, kui Soccernet avaldas usutluse eelmise hooaja edukaima fantaasiamängijaga. Too artikkel on ühelt poolt huvitav seepärast, et see annab põgusa sissevaate valdkonnas toimuvast, teiseks aga ei saa tähelepanuta jätta fakti, et fantaasialiigas osalejad ka ise meedia tähelepanu suudavad köita ning kohati kõneldakse nendega nagu täiesti tavaliste sportlastega.
Ma pean nüüd vajalikuks tähelepanu juhtida, et fantaasialiigasid ei tohi ajada segamini arvutimängude pakutavate platvormidega. Viimased toimetavad rangelt omaette, eraldatuna reaalsest maailmast, mis tähendab, et kogu keskkonda ülal hoidev konstruktsioon ja sisu on juba väljamõeldud ehk etteantud. Kuigi taolises keskkonnas võivad mängijate, treenerite, staadionite, võistluste ja isegi mängu kommentaatorite nimed olla üle võetud reaalsest elust, pole selles aset leidev tegevus mõjutatud reaalses elus toimuvast. Sellisena pole taoline platvorm mitte niivõrd fantaasiaküllane, vaid tegelikkust jäljendav, virtuaalne, nagu seda on kõik arvutimängud.
Kunstnik Johnny Sampsoni nägemus fantaasiamängijast. Näib olevat närvesööv harrastus. (Foto allikas: chicagoreader.com).
Fantaasialiiga aluseks seevastu on mängija kujutlusvõimele esitatud nõudmised, kuna esmalt peab mängija talle kättesaadavate vahenditega koguma kokku reaalses maailmas toodetud infokillud, et siis nende põhjal oma äranägemise järgi sobilik võistkonnakombinatsioon moodustada. Mõneti on küll tegemist ennustusmänguga, kuid pikemajalise edu aluseks on siiski teadmine reaalses elus toimetavate mängijate sportlikust võimekusest ja hetkevormist ning teataval määral ka võime vormikõvera suundi ette näha. Tuleb aga eraldi alla joonida, et taolisi valikuid tehes ei pea fantaasiamängijad arvesse võtma nende valikusse kuuluvate reaalsete inimeste omavahelisi suhteid, mis reaalses elus varem või hiljem sportlikele tulemustele mõju avaldavad. Seetõttu saabki fantaasiamängus loodud võistkond eksisteerida vaid kujutlusena, mille üks ühele kohandamine reaalses elus vaevalt võrreldavaid tulemusi annaks. Just taolisest platvormist kõneles ka Soccerneti artikkel.
Niisiis on selge, et fantaasiamängude aluseks on reaalne elu ning kuigi allpool näitan, et ka reaalse elu seisma jäädes on fantaasiamänge suudetud elus hoida, on pikas perspektiivis nende toimimist taolisena siiski raske ette kujutada. Kuna pesapalli tänane olukord Ameerika Ühendriikides väljendub juba mitmendat kuud tööseisakus, tähendab see ühtlasi ka seda, et fantaasiamängudeks jäävad vajalikud andmed loomata, mistõttu saavad riivatud paljude inimeste huvid. Kuu aega tagasi avaldatud andmete järgi osaleb Ameerika Ühendriikides erinevates fantaasialiigades 45,9 miljonit inimest. Tollest tervikust 78 protsenti huvitub ameerika jalgpallist, pesapallist huvitub kogu tervikust 39 protsenti ning korvpallist 19 protsendi. Sellesse andmestikku on lisaks kõrgliigadele (NFL, MLB ja NBA) kaasatud ka muud liigad, kuid alljärgnevalt lähtun peaasjalikult siiski kõrgliigadest.
Ülekaalukalt populaarsema ameerika jalgpalli ja sellest poolega maha jääva pesapalli võrdluse puhul tuleb aga osutada veel ühele olulisele aspektile. Asi on selles, et kui NFL-is peab iga jalgpalliklubi põhihooajal 16 mängu, siis MLB-s on neid mänge 162. Need on arvud, mis on lihtsalt võrreldavad statistiliselt, kuid fantaasiamängudega seonduvalt kuluks ära tubli annus fantaasiat, et aru saada, kuivõrd erinevad võivad sellest tulenevalt olla mängupsühholoogiad. Ühe seletuskatsena võiks välja pakkuda, et kui jalgpallimäng on sündmus, kauaoodatud hetk, suur pidupäev, siis pesapall on miski, mis kuulub argirutiini ning mille olemasolu ilma sellele tähelepanu pööramata ei pruugi märgatagi. Ütleme nii, et kui jalgpall on pokaal kihisevat šampust, siis pesapall klaasike külma vett. Taolise kujundi pinnalt moodustatav küsimus on küll ilmselgelt kohmakas ja ülepaisutatud, kuid selle mõte peaks jääma arusaadavaks - mis nüüd siis peale hakata, kui veeklaas tühjalt seisab ja vesigi teadmata ajaks kinni keeratud?
Ma ei hakka end vaevama sellega, et välja selgitada, kui palju võiks Ameerikas isegi umbkaudu olla pesapalli fantaasiamängude platvormide pakkujaid. Taolise otsingu peale pakub Google esimese vastusena välja hoopis rookieroad.com koostatud platvormide TOP 10. See on selline: 1. Yahoo! Sports, 2. ESPN, 3. CBS Sports, 4. Fantrax HQ, 5. Ottoneu, 6. The SportsHub Games Network, 7. FanDuel, 8. DraftKings, 9. Fleaflicker, 10. RealTime Fantasy Sports.
Väikeste erinevustega on suures plaanis tegemist enam vähem sarnast toodet pakkuvate platvormidega, kus üldjuhul on mängu sisenemiseks kaks võimalust. Ühineda võib juba eksisteerivate fantaasialiigadega, kuid iga mängija saab aluse panna ka oma liigale, mis põhimõtteliselt tähendab, et omaette liiga võivad luua ka kaks sõpra. Loodud liigas tegutsetakse paralleelselt reaalses elus toimuvaga - draftid (suvine ja talvine), meeskondade moodustamine, palgalimiitidest kinnipidamine, koosseisude valimine konkreetseteks mängudeks jne. Huvitav on seegi, et sarnaselt MLB-le tuleb ka mitmetel fantaasiaplatvormidel igas liigas valida oma komissar, kes töötab küll vabatahtlikkuse alusel, kuid kellele määratud ülesanded on küllaltki mahukad ning kes on vastutavaks tehtud oma positsiooni säilitamise kaudu. Mulle arusaadavalt peavad sellised meetmed kaitsma platvormi prestiiži.
Kuna mõned päevad tagasi anti teada, et traditsiooniliselt veebruari alguses käivituvate MLB kevadtreeningutega (i.k Spring training) sel aastal enne 5. märtsi algust ei tehta, ei saa ka fantaasialiigad isegi kõige parema tahtmise juures oma põhitegevusele pühenduda, mistõttu paljudelt platvormidelt vaatavad täna vastu hoopis päevauudised, mida fantaasialiigas osalejate huvidest lähtuvalt analüüsitud on. Silmnähtavalt on aga tegemist asendustegevusega ning ega keegi seda eriti ei varja. Üks süütu võimalus kirjalikuks asendustegevuseks pakub end sellistel juhtudel sageli ajaloo kaudu, kuid eestikeelsena avaldatuna on selles siiski arvestatav tükk iseseisvat väärtust, ja seda loomulikult seepärast, et eesti keeles pole sellest varem juttu tehtud. Vähemalt mulle teadaolevalt, aga jällegi, nagu ma varasemalt juba mitmel puhul olen palunud, kui keegi oskab mind selles osas parandada, siis olen igasuguse asjakohase viite eest tänulik.
Peab möönma, et fantaasiapesapall on leidnud endale lugupeetud juured, olles selle otsad tirinud eelmise sajandi keskpaiga nimeka Ameerika kirjaniku Jack Kerouacini (1922-1969). Tuleb välja, et kaugelt enne läbilööki kirjanikuna väljendusid Kerouaci loomepuhangud muuhulgas fiktiivsete pesapalliliigade väljamõtlemises ning noist palangutest sündinud loome ongi pesapalliajalugu enda osaks kirjutanud. On öeldud, et Kerouaci fantaasialiigade loomise põhjust võiks otsida tema venna surmast, mis juhtus ajal, kui Jack vaid neljane oli ning nagu pesapalliajalugu ütleb, põgenes väike Jack pesapallifantaasiatesse teda painava reaalsuse eest.
Kerouaci fantaasiamaailmas tegutsesid klubid, millele ta oli andnud nimed autofirmade järgi nagu näiteks Pittsburgh Plymouths, St. Louis Cadillacs, Boston Grays ja Cincinnati Blacks. See tegevus haaras teda jäägitult ning jäi teda saatma kogu eluks. Omaette kurioosumina on teada, et Kerouac viis kaks oma väljamõeldud pesapalliklubi frantsiisi idarannikult läände üle enne seda, kui New Yorgi kaks frantsiisi Giants ja Dodgers seda 1950ndate lõpus tegid. Eesti lugeja jaoks ei pruugi fakt, et Kerouac oma fantaasias millegi sellise peale tuli, suurt midagi öelda, mistõttu tuleb rõhutada, et sellise käigu ettenägemiseks pidi Kerouac ühelt poolt olema peensusteni kursis mitte ainult pesapalli reaalse maailmaga, vaid aru saama ka pesapalli muutuvast positsioonist Ameerika Ühendriikides kõnealusel perioodil.
Jack Kerouaci fantaasia viljad - Pittsburgh Plymouths, St. Louis Cadillacs ja Washington Chryslers. (Foto allikas: nytimes.com).
On muidugi täiesti omaette teema, kas Kerouaci harrastust saab pidada tänaste fantaasiamängude aluseks. Pole kahtlust, et tema tegevust saab sobitada pesapalli kultuuriajalukku laiemalt, kuid avastades selle paigutatuna kitsamalt fantaasiapesapalli ajaloost, tuleks veidi mõelda taolise ajaloo kirja pannud autorite motiive üle. Ma arvan, et ühe võimalusena võiks kaaluda küsimust, kas kultuuriloos hinnatud kirjanikule viitamise kaudu on võimalik osutada, et fantaasiamängudes on midagi universaalset, mida sellist, mis ei sõltu ajastust, inimeste vanusest ega nende intellektuaalsetest huvidest? Sest kui juba Kerouaci masti mees selles pealtnäha lihtsas mängus endale lõbu leidis, siis miks peaks suutma teised sellele vastu panna! Kerouac lisab fantaasiamängudele tõsiseltvõetavust.
Kui Kerouac kohustusliku sissejuhatusena fantaasiamängude ajaloos märkimist on leidnud, siis jõutakse ajalugudes otsapidi ka juba tänaste fantaasiaplatvormide otseste käimatõmbajateni, kelleks peetakse New Yorgis tegutsenud ajakirjanikke, kes 1980. aastal panid aluse Rotisserie League Baseball nime all tuntud mängule. Rühmituse liidriks peetase New York Timesi ajakirjanikku Daniel Okrentit, kes töötas välja fantaasialiiga kontseptsiooni ja punktisüsteemi. Lühidalt kokku võetuna pidid fantaasialiigas osalevad mängijad oma võistkonnad seadma kokku MLB mängijatest, kelle mänge hooaja jooksul jälgiti ning kelle statistika põhjal selgitati välja ka fantaasialiiga parim.
Võrreldes tänasega olid personaalarvuti eelsel ajal taolised liigad infovaesed ja aeglaselt jälgitavad, mis aga ei tähenda, et idee viljakale pinnale poleks sattunud. Järgnevate aastate jooksul lülitasid ajalehed üle Ameerika fantaasialiigad oma teenuste hulka, mis tänaseks, nagu eelpool öeldud, pakub pesapalliruumis aktiivset tegevust neljakümnele miljonile inimesele. Huvitava lõpumärkusena võiks tänase tööseisaku taustal mainida veel ka seda, et pesapalli fantaasialiigade üheks otsustavamaks käimatõmbavaks jõuks peetakse samuti tööseisakut. Jutt käib olukorrast, milleni MLB klubide juhid ja mängijad jõudsid 1981. aasta hooaja keskel, kui kahel suvekuul mängud pidamata jäid. Tolle tööseisaku üks kaastulemeid väljendus pesapalliajakirjanike töö kadumises, millele viimased leidsid alternatiivi, hakates ülevaateid kirjutama oma väljamõeldud liigadest.
1981. aasta suvel pidid pesapalliajakirjanikud üle Ameerika rakendama kogu oma kujutlusvõime, et väljamõeldud liigadega fänne pesapalli juures hoida ehk teisisõnu öeldes enda palk välja teenida. Siin valitud näitenopped: San Francisco Examiner, 1. august (vasakul) ja Tacoma News Tribune, 21. juuli. (Fotode allikas: newspapers.com).