"Olümpia on üks meeldivamaid viise riikidel omavahel mõõtu võtta, sest mitte keegi ei saa haiget või surma või solvata. Seda aspekti ei maksa alatähtsustada," märkis president Kersti Kaljulaid laupäeval Olümpiakohvikule antud intervjuus, mille raames sai talle esitatud ka spordiajakirjanike valveküsimus "mis tunne on?".
Kaljulaid saabus Tokyosse olümpia lõpusirgeks ning on muude töökohustuste – näiteks kohtumine Jaapani peaministriga – kõrvalt rohkete piirangute ja pealtvaatajateta toimuvaid mänge nüüd mõne päeva jagu tunnetanud. "Teistsugune keskkond ei tähenda, et sportlased poleks õnnelikud. Kui olümpiamängud päriselt ära jääksid, siis võetaks tervelt põlvkonnalt sportlastel ära nende suur võimalus," märgib ta.
Oma visiidi tähtsaimaks osaks peab ta reedet, kui külastas Saku linna, kus Eesti sportlased, sealhulgas kõik neli olümpiavõitjaks tulnud vehklejat, enne võistlusi treeninglaagris viibisid. "Oli tähtis ja väga meeldiv tunnustada Saku linna, et nad viiruskriisi ajal ikkagi meie sportlasi võõrustasid. Nad tunnevad, et on Eesti olümpiaedus osalised ja selle üle väga uhked."
Intervjuu kulges nii, et esmalt vestlesime olümpiatunnetest, siis spordi mõttest ja lõpuks sellest seostest poliitikaga. Rahvusvahelise Olümiakomitee president Thomas Bach, kellega Kaljulaid laupäeva pärastlõunal kohtus, peab riigipea hinnangul oma funktsiooni täitmiseks tegema rohkesti kompromisse.
Spordiajakirjanike klišeeküsimus küll, aga minu meelest ei ole see tegelikult üldse nii paha küsimus. Seega: mis tunne on helistada riigipeana värsketele olümpiavõitjatele?
Meil oli kokku lepitud, et helistan siis, kui nad on märku andnud, et neil on hetk aega. Eks me kõik olime üpris sõnatud. Nüüd, kui tegime Katrina Lehisega koos vaktsineerimise toetuseks videot – aitäh talle selle eest! –, siis on võimalik olnud vahetus keskkonnas talle öelda, et see oli nii vahva. Kohe võistluse järel nii pikka juttu ei olnudki.
Võistluse emotsioon oli minu jaoks, et ma ei suutnud seda vaadata. Läksin teleka eest ära ja vaatasin finaali järele siis, kui sain WhatsAppis sõnumi, et kuld on meie. Emotsiooni, et uskumatu, kuidas nende närv kestis, ma tolles kõnes naiskonnale ka edastasin.
See võistlus tervikuna oli nii ilus lugu. Sealhulgas tõik, et ei jäetud kedagi välja ega kõrvale. Iral on ju selle võistkonna kasvamises olnud suur roll. Katrina Lehis on ema ja olümpiavõitja, seda saavutust liiga sageli ei kohta. See oli lugu mitmete tuhkatriinudega, kes kõik jõudsid pärale ja tekitasid olukorra, kus tõld ei muutu enam mitte kunagi kõrvitsaks.
Miks need olümpiakullad väikeriikidele nii tähtsad on?
Nad on suurtele samamoodi. Olen Tokyos tribüünidel emotsioone jälginud – tõsi, siin viibivad seal eelkõige spordiametnikud – ja ka need, kes võidavad medaleid palju, elavad täpselt samamoodi kaasa, kui on lootust. Ja pettuvad samamoodi, kui tuleb see neljas koht.
Aga mis annab olümpiamängudele ja -medalitele igal pool maailmas sellise erilise rolli ja tähenduse?
Mul konservatiivina on seda ülilihtne mõista – see on traditsioon. Globaalne traditsioon, kuidas me tuleme kokku ja võtame üksteisega mõõtu. Muide, olümpia on üks meeldivamaid viise riikidel omavahel mõõtu võtta, sest mitte keegi ei saa haiget või surma või solvata. Seda aspekti ei maksa alatähtsustada.
Ülimalt ilusale traditsioonile lisab tähendust asjaolu, et nad toimuvad harva. Kui olümpia oleks iga-aastane, siis me seda nii palju ei väärtustaks. Aga see võistlus on iga põlvkonna sportlastele koht näidata, kes ta on olnud nii oma riigile kui ka rahvusvahelisel tasandil.
Eestis on olümpiatraditsioon suur võib-olla ka põhjusel, et meie spordiajakirjanikud on olnud ülientusiastlikud põlvkonnast põlvkonda. Mõtleme raadioülekannetele, kus 50 kilomeetri suusatamise eraldistardi ajal räägiti eeter niimoodi täis, et kordagi ei hakanud igav. Tehtagu sellist asja ka tänapäeval. Ma väga tahaks, olen raadioülekannetest puudust tundnud.
Minu tunnetuse järgi on olümpiamedalitel, eriti kuldmedalitel, kombeks hakata mööduvate aastate jooksul avama endast uusi kihte. Vehklejate kuldmedal on Eesti esimene võistkondlik olümpiakuld ja võideti koosseisuga, kuhu kuuluvad ka meie kaasmaalased, kelle emakeel pole eesti keel. Milline pikem positiivne tagajärg võib nendel asjaoludel olla?
Ma isegi ei mõelnud selle peale. Eesti ühiskonnast valdav enamus inimesi, kes minust nooremad, ei mõtle kontekstis eestlased ja venelased. See mõtteviis hakkab ära vajuma. On neid, kel pole olnud ligipääsu normaalsele eesti keele õppele ning on heitunud ja kõrvale jäänud. Kindlasti tuleks neid aidata. Aga emotsiooni mõttes rahvuspõhiselt asju vaatavaid inimesi on Eestis tänapäeval üpris vähe.
Aga võistkondlik aspekt? Sest võistkond ei saa toimida ilma valmiduseta teha koostööd. Ning on ju teada, et kõik neli naiskonna liiget on kanged kivid.
Absoluutselt, aga kui inimestel on üks ja ühine eesmärk, siis nad teevadki need asjad ära. Oleme näinud seda ka rahvana. Kui meil oli üks ja ühine eesmärk saada Nõukogude Liidust minema, siis läksime ühtsena. Niipea kui eesmärk oli saavutatud, tekkis erinevaid nägemusi ja visioone, kuidas edasi. Siis tekkisid vaidlused, mis on loomulik.
Nende vaidluste tulemusel jõudsime liberaalse, demokraatliku ja inimõigusi austava riigini. Kui vaatame Valgevenet, siis iseseisvus ei võrdu tingimata vabadusega. Meil läks teisiti. Iseseisvus ei võrdu tingimata vaba osalusega maailmaturgudel ja piiranguteta ligipääsul Euroopa Liidu turule. Meie puhul läks nii. Kõik need asjad on tulnud läbi vaidluste. Isegi seesama 20. augusti kellaaeg 23.03 kõneleb, et vaidlusi oli ja jätkus ka toona.
Mis kihte puudutab, siis kindlasti kirjutatakse ka sellest olümpiavõidust raamatuid ja lugusid ning pärast vaieldakse, kelle oma õigem on.
Kahjuks on Eestil ka olümpiamedaleid, millele ei saa tagasi vaadata uhkuse ja rõõmuga. Kuidas selle kõigega leppida?
Kui mõelda murdmaasuusamaises varem juhtunu peale, siis kahe aasta eest Seefeldis toimunu tundus loomuliku jätkuna. Muresid ja kahtlusi oli ju olnud. Öeldi, et testimise metoodika oli veel valideerimata, mis ei tähendanud aga, et dopingut polnud kasutatud.
Kõik see on Eesti suusatamist kõvasti kahjustanud. Ühest aspektist pole vast liiga palju räägitud, aga kujutan ette, et kui treenid sportlast kasutades keelatud abivahendeid, siis metoodika erineb sellest, mida tarvitatakse puhta sportlase puhul. Tuleb arvestada mingite teiste nüanssidega. Ühelt filosoofialt teisele üleminek võtab aega. Ei ole nii lihtne, et homsest lõpetame ära ja kõik on hästi. Nüüd tuleb see teine metoodika ja filosoofia üles ehitada, mis võtab aega.
Kahju, mille Eesti tippsport sai, on suurem ja pikemaaegsem. Ning muidugi ei saa alahinnata kahju, mida see tegi spordi mainele Eestis.
Keelatud ainete teele minnakse reeglina soovist saavutada rohkem kui võimeid lubavad.
Ma ei tea, miks minnakse. Ma ei ole ise ju sportlane ega suuda öelda, miks see juhtub.
Äkki põhjusel, et kõige kirkamate kohtade nimel mitte konkureerivate sportlaste pingutusi ei panda tähele? Kas Eestis valitsev medaliiha võib olla liiga tugev ja üldist spordirõõmu pärssiv?
Olen aru saanud, et iga selline otsus on individuaalne ja sõltub isikuomadustest. Piltlikult öeldes – kas varastad või ei varasta. Ma ei hakkaks üldistama.
Muidugi me paneme olümpiamängude eel oma sportlastele täiendavaid pingeid, ennustades kümmet medalit. Kui tullakse tagasi ühega, siis küsitakse, miks nii vähe, kuigi kümnest medalist ei rääkinud sportlased, vaid ajakirjanikud.
Ma tõesti tunnen, et olümpiasportlane on oma töö ära teinud sellega, et on siia pääsenud. Näiteks kümnevõistluses oli Eestil ju kolm meest stardis. Kellel veel oli?
Ameerika Ühendriikidel.
Nii, ja ongi kõik, eksole. Mõni mees võib olla pettunud ja kurb ning on ka põhjust olla, sest [Maicel Uibo] ootused olid MM-medali järel kõrged. Aga samas Johannes Erm tegi seda võistlust vahva lusti ja vabadusega. Täiesti arusaadav, et sportlased võivad olla isiklikus plaanis pettunud, aga me ei peaks neile lisaks selga laduma rahvusliku ootuse ja pettumuse koormat. Nähkem positiivset aspekti. Inimene on end olümpiamängudele välja võidelnud ja meie kaasaelamise ära teeninud juba nende normide täitmisega.
Aga kui palju suudavad sportlased Eestit maailmas reklaamida?
Globaalselt ringi käies ja poliitilistes ringkondades viibides tundub mulle, et meie suurim kaubamärk on digitaalne edu. Seda, kus me oleme, ei tea keegi, aga seda, et me internetis oleme, teavad kõik.
Peab olema mingi spetsiifiline põhjus, miks meie sportlasi teatakse. Sloveenid näiteks teavad Jüri Jaansoni ja meie teame omakorda Iztok Copi. Sport ei ole meie globaalne visiitkaart, aga kõrgel tasemel tippsportlased omavad kindlasti positiivset mõju meie enda spordiskeenele ja rahvusvahelisele koostööle selles valdkonnas.
Kui otsene side on teie meelest medalitel ja muudel headel tulemustel ning sellel, et Eesti lapsed tahavad sporti teha? Ning mitte tingimata saavutussporti.
Arvan, et väga suurt seost ei ole. Tulemused võivad kallutada alade valikut. Laste võimalus pääseda ligi sporditreeningutele sõltub paljudest teguritest. Üks on enda ja kodu kõva tahe. Teine on piirkondlikud võimalused. Millise spordialaga on üldse võimalik tegeleda, kui oled saarlane või Räpinast? See määrab kindlasti rohkem.
Liikumisharrastuse arendamist ja süvendamist laste ning noorte seas peab juhtima Eesti Olümpiakomitee koostöös Kultuuriministeeriumi ja koolidega. See on nende roll ja ülesanne. Aga alustuseks võiks teha nii, et ei paneks spordiväljakuid ja korvpalliplatse õhtuti lukku, et lapsed saaksid neile kogu aeg ligi. Kui selle ära teeks, läheks juba paremaks. Kas see kõik mõjutab ka tippsportlaste juurdekasvu, ei oska öelda. Aga tähtis on, et iga laps liiguks.
Olümpiamängud on paratamatult koht, kus spordi ja poliitika seotus või mitteseotus esile tõusevad. Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele (ROK) meeldib väga rõhutada, et nad on apoliitilised. See meeldib ka näiteks Rahvusvahelisele Jalgpalliliidule (FIFA). Aga arvestades nende organisatsioonide suurt rahvusvahelist mõju, siis kas neil on õigus olla täiesti apoliitilised või on säärane hoiak ebamoraalne?
See ei ole ühetahuline teema. Eks nad õppisid omal ajal, kui 1980. ja 1984. aasta olümpiamängud olid kehvemad, sest spordis oli poliitika. Samas kas seda poleks siis pidanud olema? Kas oleks pidanud täielikult ignoreerima asjaolu, et okupeeritud territooriumil ehk Tallinnas toimuvad olümpiamängud? Okupeeritud territooriumi elanikule mulle küll väga meeldis, et keegi mõtles, et nii pole ilus.
Lihtsat vastust ei ole, aga mingis mõttes juhtub see positiivne tähelepanu ja mõju niikuinii. Arutelu, kas tohib jalgpallistaadioni katuse vikerkaarevärvidesse ehtida või mitte, eksisteerib võistlusest endast sõltumatult ja väljaspool. Sportlased ise tahavad seda teemaks võtta, nad on suured suunamudijad.
Kas võistlus ise lükkab poliitilise aktiivsuse tagasi või aktsepteerib seda, ei pea tingimata mõjutama seda, kas debatt toimub ja areneb. Tasakaal ongi seal kahe vahepeal. Ilmselt kui sport oleks väga poliitiline, jääksid olümpiamängud ka tänapäeval vaesemaks. Kui tohiksid osaleda ainult demokraatlike ja inimõigusi austavate riikide sportlased, siis jääksid paljud mängudest kõrvale kandmata isiklikku süüd, kuidas on korraldatud nende riigielu. See poleks ka õiglane.
Poole aasta pärast toimuvad Pekingis taliolümpiamängud. Reedel taheti ROK-i presidendi Thomas Bachi käest pressikonverentsil uurida tema arvamust uiguuride küsimuses, aga ROKi kõneisik ütles, et sellele küsimusele nad praegu ei vasta.
Kompromissid, mida nad peavad tegema, tulenevad tahtest hoida võistlusi toimimas nii, nagu maailmas poliitikat ei oleks. Kõigil teistel inimestel on aga huvi kasutada võistlusi ära oma poliitika edendamiseks. Arvan, et mingil määral on ROK-il õigus puutumatust nõuda.
Aga nagu ka eelnevalt ütlesin, siis see ei tähenda, et Pekingis toimuv olümpia ei tõstaks uiguuride küsimust esilehele. Tõstab ikka. Ja sellel on oma väärtus isegi siis, kui diskussioon jääb olümpiamängude ukse taha.
Mis see meile annab, kui Thomas Bach isiklikult võtab seisukoha? Aga kui kõik Pekingi olümpiat vahendavad maailma ajakirjanikud raporteerivad oma kodumaal, et olümpiamängud on toredad küll, aga meil on siin uiguuride probleem, siis see jõuab palju enamate inimesteni.
Jah, jube hea ja lihtne oleks öelda, et talitame hästi sirgjooneliselt ja väärtuspõhiselt ning ei tee ainsatki kompromissi. Aga siis ei saaks Thomas Bach oma funktsiooni – olümpialiikumise kooshoidmine – täita nii edukalt nagu ta seda praegu teeb.
Erinevates funktsioonides inimesed teevad erinevaid asju. Ajakirjandus teeb väga õigesti, kui järgmisel aastal Pekingis ei kajastata ainult uiguuride olukorda, vaid ka inimõiguste küsimusi mujal Hiinas.
* * *
Täna on Kaljulaid kohal olümpiamängude lõputseremoonial ning reedel võõrustab ta Kadriou roosiaias Eesti olümpiadelegatsiooni. See on esimene kord, kui Eesti olümpiakoondis täies koosseisus kokku saab, sest Tokyos kehtinud piirangute tõttu (sportlased pidid kaks päeva pärast oma võistlust olümpiakülast lahkuma) see võimalik ei olnud.
Fotod: Vabariigi Presidendi Kantselei