Kui küsida Ameerikalt, ja Google´i otsingumootor seda ju võimaldab, kes võiks olla Ameerika ajaloos enim ühiskonnaelu mõjutanud sportlane, siis loetellu, kuhu kuuluvad mujal maailmas hästi tuntud nimed nagu Jesse Owens, Muhammad Ali, Billie Jean King ja Magic Johnson, ilmub kiiresti ka nimi, mis mujal maailmas eelnimetatutega tuntusvõrdlust küll välja ei kanna, kuid on seda mõjukam Ameerikas. Selleks inimeseks on Jackie Robinson, mees, kellest 15. aprillil 1947. aastal sai Brooklyn Dodgersi ridades esimene mustanahaline mängija MLB-s ning kellega seonduvat liiga nii oluliseks peab, et on liigaüleselt külmutanud tema särginumbri 42 ning tähistab iga aasta 15. aprillil temanimelist päeva. See on päev, mil kõik mängijad kannavad Robinsoni numbriga särki. Sel aastal möödub Robinsoni ajaloolisest debüüdist 75 aastat.
Viimastel aastakümnetel loodud tekstid, olgu need ajakirjandusliku, akadeemilise või ilukirjandusliku taustaga, annavad kokku põimituna aimu sellest, et MLB tunneb oma kunagise segregatsioonipoliitika pärast piinlikkust ning on institutsioonina kasutusele võtnud meetmed, millega minevikus juhtunut mitte ainult ei rõhutata, vaid seda tehakse moraalijutluste saatel. Inimeste tõrjumine ja eemale hoidmine MLB-st nahavärvi alusel on küllap üks ebamugavamaid ajaloopärandeid, millega MLB igapäevaselt tegelema peab, mistõttu on ka tänased reaktsioonid pidulikkusega kohati isegi ehk ülekoormatud, kuid mis eesmärgina peab korvama minevikus tehtud ülekohut.
Jackie Robinsoni tähtpäeva ametlik logo (Foto allikas: mlb.com)
Alljärgneva lühisissevaate tegemisel olen suuresti toetunud materjalidele, mille on kokku pannud nii akadeemilisi uurijaid ning ka harrastusajaloolasi ühendav pesapalliajalugu uuriv ja loov ajalooselts Society for American Baseball Research (SABR), mis alustas oma tegevust 1971. aastal ning on tänaseks kasvanud umbes 5500 liikmeliseks. Praegu jutuks oleva tähtpäevaga seotud uurimistöösse panustas 85 uurijat, kelle ühine töö ühenduse kodulehel tasuta kättesaadav.
Jackie Robinsoni jõudmist MLB-sse oleks sobilik alustada ülevaatega seda soodustanud ühiskondlikest sündmustest, mille alguspunktiks arvestab SABR Ameerika Ühendriikide kodusõja (1861-1865) järel vastu võetud kolme põhiseaduslikku muudatust, mis pidid rassist sõltumatult tagama vabaduse kõigile kodanikele. 1865. aastal vastu võetud 13. parandus kaotas orjuse, 1868. aastal andis 14. parandus vabadele mustanahalistele meestele kodakondsusõigused ning aasta hiljem vastu võetud 15. parandus andis vabadele mustanahalistele meestele valimisõiguse. Pesapalli üle kantuna oli tegemist ajaga, mil rassiliselt segunenud meeskonnad polnud mitte mingiks harulduseks, kuigi esimese mustanahalise profimängija Bud Fowleri registreerib ajalugu alles kümme aastat hiljem ehk aastal 1878. Eelmisel aastal valiti Fowler ka Kuulsuste Halli liikmeks.
MLB fikseeritud segregatsioonipoliitika aluseks tuleb pidada aastat 1887, kui tolle aasta 14. juulil keelustasid toona Minor League´i staatust omanud International League´i frantsiiside omanikud lepingute sõlmimise mustanahaliste mängijatega. See seadus püsis kuni Robinsonini ehk enam vähem täpselt 60 aastat.
Loomuliku reaktsioonina asusid mustanahalised ise liigasid looma, kus konkurents liigade vahel loksus paika 30 aastaga ning kulmineerus Andrew Fosteri loodud Negro National League loomisega 1920. aastal, mis 1933. aastal mõnevõrra kohandatuna tegutses kuni 1948. aastani ning oli sunnitud tegevuse lõpetama aasta pärast Robinsoni liitumist Dodgersiga. Edasise paremaks mõistmiseks tuleb siinkohal lisada, et Negro League´i frantsiiside omanikud polnud Robinsoni üleminekust MLB-sse hoopiski mitte vaimustunud, kuna sellega said otseselt riivatud nende ärihuvid ning nagu aeg näitas, suunaski mustanahaline pesapallifänn Robinsoni tehingu järel oma tähelepanu ja väljaminekud MLB-le.
New York Post kuulutab uue ajastu algust pesapallis. (Foto allikas: rarenewspapers.com)
Oma autobiograafias „I Never Had It Made: An Autobiography of Jackie Robinson“, mille viimased leheküljed said valmis vahetult enne Robinsoni surma 1972. aasta oktoobris, ütleb autor, et ta poleks mitte kunagi uskunud, et ta oma eluajal näeb olukorda, kus must ja valge mees ühes pesapallivõistkonnas mängivad ning ta nimetab kolme inimesest, ilma kelleta poleks temast mitte kunagi saanud esimest mustanahalist MLB-s. Nendeks inimesteks on tema ema Mallie, abikaasa Rachel ja Dodgersi omanik Branch Rickey. Robinsoni isiklikku elu silmas pidades ei saa kindlasti alahinnata tema lähedaste, sealhulgas ema ja abikaasa panust tema kujunemisel, kuid hetkel tuleb enim tähelepanu pöörata siiski Rickey panusele, kes on praeguses loos aktiivne tegutseja selles mõttes, et ilma temata poleks Robinson vähemalt 1947. aastal MLB-sse pääsenud ning ükskõik millisena ajalugu Robinsoni täna ka ei mäleta, hetkekski ei tohi unustada, et Robinson sai Rickey loodud olukorras olla vaid reaktsiooniline tegutseja.
Robinsoni ja Rickey töösuhe sai alguse 1945. aastal sügisel, kui Brooklyni frantsiis Robinsoniga Minor League´i lepingu sõlmis ning ta tütarklubisse Montreal Royals saatis. Enne seda oli Robinson mänginud Negro League klubis Kansas City Monarchs ning oli teeninud 400 dollarit kuus. Nüüd tõusis tema palk kuuesajani, mis tänases vääringus on võrdne 8625 dollariga. Lisaks sõlmitud lepingule, mille on jäädvustanud ka fotosilm, on ajalugu toda kohtumist jäänud mäletama ka Rickey ja Robinsoni vahel peetud lühikese dialoogi kaudu. Rickey olla Robinsonilt küsinud, kas too suudab rassilise vaenulikkusega toime tulla, mille peale Robinson olla küsinud: „Kas otsite neegrit, kes ei kõhkle vastu lüüa?“ „Ei,“ vastas Rickey. „Ma otsin neegrit, kes on piisavalt julge, et mitte vastu lüüa.“
Robinson ja Rickey lepingut allkirjastamas. (Foto allikas: davidprince.com)
Muidugi on ajalugu küsinud, miks võttis Rickey riski mustanahalise mängija võistkonda toomisega, kuid vastus sellele on lihtne ning seda teadsid ka juba tol ajal kõik asjaosalised. Küsimus oli rahas. Kuna segregatsioonipoliitika kaastulem väljendus muu hulgas ka publiku rassilises lahus hoidmises, tähendas see, et Dodgersil MLB frantsiisina polnud võimalik osa saada Negro League´i mänge külastanud mustanahaliste pesapallile kulutatud rahast. Uute võimaluste perspektiivist annab aimu juba ainuüksi Robinsoni MLB avamäng, mida kogunes Brooklyni staadionile vaatama 26 623 pealtvaatajat, kellest hinnanguliselt 14 000 olid mustanahalised. Rickey läks koguni nii kaugele, et ta oli valmis vallandama kõik need valged mängijad, kes Robinsoni vastu sõna julgesid võtta. Tema poolele asus ka võistkonna mänedžer Leo Durocher: „Mind ei huvita, kas mees on kollane või must või on tal triibud nagu mingil kuradi sebral. Ma olen selle meeskonna mänedžer ja mina olen see, kes ütleb, et Robinson peab mängib. Veelgi enam, ma ütlen teile ka seda, et ta võib meid kõiki rikkaks teha.“
SABR töörühma liige David Bohmer ütleb, et Robinsoni jõudmist MLB-sse ei saa vaadata lahus ühiskonnas valitsevatest väärtushinnangutest. Ta ütleb, et Teine maailmasõda hakkas Ameerika ühiskonnas muutma hoiakuid mustanahaliste suhtes, kuna ühelt poolt kasvatas holokaust jagatud arusaama diskrimineerimise kurjusest, teisalt teadis aga iga ameeriklane, et sõjas olid Ameerika riigi eest valgete kõrval verd valanud ka mustanahalised. Niisiis võib Robinsoni juhtumit hinnata ka ühiskonna suurenenud empaatia perspektiivist, kuigi fakt on see, et kuni karjääri lõpuni jäi Robinson rassiliste solvangute sihtmärgiks. Ja ühes temaga ka kõik teised mustanahalised, kes Robinsoni tuules MLB-sse jõudsid. Viimase frantsiisina sõlmis mustanahalisega lepingu Boston Red Sox, kes 1959. aasta juulis ehk kaksteist aastat pärast Robinsoni sõlmis lepingu Pumpsie Greeniga.
1962. aastal ehk kuus aastat pärast karjääri lõppu valiti Robinson MLB Kuulsuste Halli. Ta on üks väheseid, kel see õnnestunud esimese korraga ning kuigi tema statistika on korralik (löögitabavus .313, kodujookse 141 ning RBI 761), siis isegi nende numbrite korral poleks mõne muu mängija puhul olnud suur ime, kui esimene katse Halliga liituda poleks õnnestunud. Tagantjärele on hinnatud, et Robinsoni puhul ei saanud Kuulsuste Hall aga taolist pattu oma hingele võtta, kuna Robinson esindas hoopis rohkemat, kui lihtsalt statistika. Ajalooraamatud ei ole lasknud unustusehõlma vajuda ka faktil, et Halli liikmeks valituna sai Robinson õnnitlustelegrammid kolmelt tähtsalt riigi- ja ühiskonnategelaselt. Üks neist oli endine asepresident ja Ameerika hilisem president Richard Nixon, keda Robinson 1960. aasta presidendivalimistel toetanud oli; teine istuv president John F. Kennedy ning kolmas Martin Luther King Jr., kelle suhte Robinsoniga on põlistanud Kingi kommentaar, mille ta andis vaid loetud päevad enne seda, kui ta mõrvati. King ütles, et ilma Robinsonita poleks temal olnud võimalik mustanahaliste eestkõnelejana tõusta kõrgustesse, kuhu ta oli küündinud.
Martin Luther King Jr. (vasakul) ja Jackie Robinson. (Foto allikas: mlb.com)
Kingi tõdemus ei tuginenud lihtsalt Robinsoni pesapallilisele tuntusele või tema emotsionaalsetele kannatustele väljakul, vaid Robinsoni ühiskondlikule aktiivsusele, tema sõnavõttudele ja poliitilistele väljaastumistele, mis olid kantud eesmärgist muuta ühiskonna empaatiavõimelisemaks. Loomulikult ei saa tähelepanuta jätta pesapalliväljakut platvormina, mis tema esmasele tuntusele aluse pani, kuid juhuse tahtel osutus MLB esimeseks mustanahaliseks mängijaks mees, kes oli suuteline end nähtavaks tegema ka väljaspool pesapalliväljakut. 1957. aastast hakkas ta aktiivselt osalema mustanahaliste kodanikuõiguste eest võitlevates liikumises. Näiteks esimese aasta jooksul suutis ta oma tuntusele toetudes National Association for the Advancement of Colored People liikumisele üle riigi koguda üle miljoni dollari. Koos oma perekonnaga osales ta ka kodanikuõiguste marssidel ning ta oli kohal ka 28. augustil 1963 Washingtonis, mis on läinud ajalukku Kingi unustamatu kõnega "I Have a Dream".
Oma kirjatööd avaldas Robinson peamiselt New York Postis, kus ta muu hulgas vastandus Malcolm X-ile. Robinsoni tekstide aluse moodustas arusaam, et võitlus võrdõigluslikkuse eest peab toetuma rahumeelsele ja järjepidevusele, mitte aga vägivallale. Niisiis jäi ta ka väljaspool pesapalliväljakut "neegriks, kes on piisavalt julge, et mitte vastu lüüa.“ Ajakiri Time on Robinsoni valinud 20. sajandi 100 mõjukama isiku hulka ning küllap kõik need killud kokku panduna lihtsustavad ka täna MLB-d Robinsoniga seonduvat suurejooneliselt välja mängima. Ta annab jutuainest rohkem, kui üks tavaline sportlane seda teha võiks.
Ja veel. Robinson on üles astunud ka näitlejana, kehastades 1950. aastal linastunud mängufilmis "The Jackie Robinson Story" iseennast. See film on Youtube´is kättesaadavaks tehtud.